Heino-Ülo Tooming 22.10.1930–18.09.2004

1966

Heino Tooming sündis 22. oktoobril 1930. a. Mustvees koolidirektori perekonnas. Seal möödusid ka tema esimesed kooliaastad. Keskkooli lõpetas ta Haapsalus 1949. aastal.

Kodus valitsenud vaimne õhkkond tekitas juba varakult huvi teadmiste vastu ning seetõttu jätkus ta koolitee Tartu Ülikoolis, mille matemaatika-loodusteaduskonna lõpetas 1954. a. geofüüsiku diplomiga.

Esimesed tööaastad Teaduste Akadeemia Füüsika- ja Astronoomia Instituudis möödusid Tartu aktinomeetriajaamas insener-meteoroloogina. Paralleelselt praktiliste vaatluste organiseerimise ja kiirguse mõõtmistega algas töö saadud tulemuste teadusliku analüüsi kallal. 1961. a. edukalt kaitstud väitekirja tulemusena omistati 1957. a. nooremteaduriks saanud Heino Toomingale füüsika-matemaatikakandidaadi kraad. Töö sisuks oli kiirguse peegeldumine ja neeldumine erinevatelt looduslikelt pindadelt, põhiliselt erinevat tüüpi taimestikelt. See andis Eesti aktinometristide uurimustele varasemast tunduvalt bioloogilisema suunitluse.

H. Toominga töö jätkus vanemteadurina Füüsika ja Astronoomia Instituudis ning sellest välja kasvanud Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis kuni 1974. aastani taimede ja nende koosluste produktsiooniprotsessi uurimise ja modelleerimise vallas. Sellesse loomeperioodi langevad mitmed fundamentaalsed teoreetilised tulemused. Olulisimaks nendest on maksimaalse produktiivsuse printsiip, mille järgi taimede ja taimekoosluste adaptatsioon väliskeskkonna tingimustele seisneb nendes tingimustes maksimaalse produktiivsuse tagamise tendentsis ehk teiste sõnadega – on suunatud maksimaalse kasuteguri kindlustamisele. Eestis, Moldaavias ja Kesk-Aasias korraldatud ekspeditsioonid andsid ulatusliku materjali teoreetiliste hüpoteeside kinnituseks ning 1972. a. sai Tartu Ülikooli botaanika erialanõukogus heakskiidu doktoritöö “Kiirgusrežiim ja taimkatte produktiivsus”.

1974. a. siirdus vastne teaduste doktor tööle Sakku Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumisse. Koos põllumajanduskultuuride saagi programmeerimise katsete organiseerimisega langeb seitsmekümnendate aastate teise poolde etalonsaakide meetodi väljatöötamine. See meetod võimaldab eristada agroökoloogiliste saagikategooriate kaudu erinevate väliskeskkonna faktorite ja nende gruppide mõju produktsiooniprotsessile ja saagile, olles efektiivseks aluseks viimaste modelleerimisel.

Alates eelmise sajandi üheksakümnendatest aastatest oli Heino Tooming tegevus olnud rohkem suunatud meteoroloogia valdkonda. Kuni oma elu viimaste päevadeni tegeles ta Eesti lumikatte uurimise ja selle seoste analüüsiga tuues välja mitmeid huvitavaid seaduspärasusi. Tema juhtimisel valmis Eesti lumikatte atlas, pooleli jäi koostamisel olev lumikatte teatmik (ilmus 2006). Aastatel 1996-2001 oli H. Tooming Tuule Käitluse Rahvusvahelises Assotsiatsiooni Eesti kontaktisikuks.

Heino Toominga töö on kajastatud ligemale 250 teaduslikus publikatsioonis. Kaheksast tema nime kandvast monograafiast on kaks tõlgitud jaapani keelde. Intensiivse teadustöö kõrval oli H. Tooming ka väga viljakas teaduse propageerija. Tema populaarteaduslike ja publitsistlike artiklite hulk ulatub 80-ni, oma panuse on ta andnud ENE, Eesti Entsüklopeedia ja ökoloogialeksikoni valmimisse. Tema suurimaks teeneks teaduse populariseerimise vallas võib aga pidada kogumiku “Inimene ja ilm” koostamist. Teadus- ja kultuurilooliselt on väga huvipakkuv tema tagasivaade käidud teele ja läbielatud ajastule, mis ilmus 2001. a. pealkirja all “Ilm ja inimesed”.

Tunnustuseks loodusteaduste arendamisel tehtud töö eest valiti ta 1990. aastal Eesti Loodusuurijate Seltsi auliikmeks ja 1996. a. Venemaa Taimefüsioloogia Seltsi korrespondeerivaks auliikmeks. Alates 1999.a. on H. Tooming Ameerika Biograafia Instituudi Nõukogu ning Rahvusvahelise Cambridge Biograafia Tsentri Nõukogu auliige. Tema kõrgest rahvusvahelisest mainest annab tunnistust see, et alates 1990. a. on ta igal aastal olnud kutsutud rahvusvaheliste teaduspreemiate kandidaatide nominaatoriks. Alates 2003. a. oli H. Tooming ka Ameerika Biograafia Instituudi konsulteerivaks toimetajaks.

Heino-Ülo Tooming suri 18. septembril 2004 Tallinnas, maetud Tallinna Metsakalmistule.

Detsember 2007